Ahjud, mida tähendab ahiküte?

Ahiküte:

On ruumide kütmine kütteahjudega ja mille puhul ei kasutata kuuma vee tsirkulatsiooni. Ahiküte on Eestis olnud enimkasutatav kütteallikas möödunud sajandil. Tänapäeval on ka teisi kütteliike, kuid ahiküte on jäänud turule just oma lihtsuse, töökindluse, eluruumis paikneva interjööri ja suhteliselt odava hinna tõttu.

Küttekollete tootmine, kui tegevusharu areng, võiks öelda, on hilises küpsusfaasis kuna põhiolemus on kasutuses olnud juba aastasadu. Ometi on ka kasvufaasile iseloomulikke näitajaid, pideva arengu ja uute materjalide turule tuleku tõttu.

Puit, kui taastuv küttematerjal, on Eesti geograafilist asukohta arvestades kättesaadav ka teiste energialiikide kadumise puhul. Ahikütet iseloomustabki just lihtsus, praktilisus ja pikad traditsioonid.

Ahikütte areng:

Ahjud on välja arenenud lahtisest tulekoldest, mida järk-järgult hakkati piirama kerisekivide ja kiviseintega. Suurt edu ahju arengule andis korstna kasutusele võtmine. Korsten tekitas koldes tõmbe, mida on vaja põlemisõhu pealetulemiseks ja suitsugaaside väljajuhtimiseks. Tõmme omakorda andis võimaluse suitsukanalite ehk lõõride ehitamiseks kolde ja korstna vahele, mis hakkasid põlemisel eralduvat soojust salvestama. Lõõride paigutamine kolde peale võimaldas säästa ruumi põrandapinda ja ka lõõride ehitamiseks kasutatavat materjali.

Ahjud on tekkinud ja arenenud maailma erinevates paikades eri aegadel ja üksteisest sõltumatult, kuid praeguseks on nad kujunenud võrdlemisi sarnasteks. Sajandeid arenesid ahjud praktiliste kogemuste järgi, kusjuures esikohale seati ahju soojaandvus, pööramata tähelepanu kütusekulule. Möödunud sajandil on ahjusid põhjalikult uuritud ja katsetatud soojuslaborites, samuti on uuritud nende paiknemise mõju soojaandvusele. Seejuures on silmas peetud eeskätt maksimaalset saadavat soojushulka minimaalse kütusekulu juures. Lääne-Euroopa eeskujul võeti lõõridega ahjud kasutusele ka Venemaal ja Baltimaades.

Juba 18.sajandil kujunesid välja ahjulõõristikud, mida kasutatakse tänapäevalgi. Algul tekkisid rõhtlõõridega, hiljem püstlõõridega ahjud. Kuna Venemaale veeti ahjupotte sisse peamiselt Hollandist, siis hakati tollal ehitatavaid enamasti püstlõõridega kandilisi ahjusid nimetama hollandi ahjudeks, kuigi Hollandis sellist ahjutüüpi üldse ei tuntud.

Nõndanimetatud Hollandi ahi oli ka Eestis ülemöödunud sajandil peamiseks ahjutüübiks ja neid ehitatakse veel edasi, kuigi nende konstruktsioon, vaatamata tehtud täiustustele on nüüdseks juba aegunud. Vanemate lõõrisüsteemidega ahjud, mille tunnuseks oli pikad lõõrid kippusid tahmuma ja pigituma suitsugaaside jahtumise tõttu. Üsna sageli tuli ette tahma süttimist ja põlemist korstnas.

Ahjud tänapäeval:

Tänapäevaste ahjude üldiseks tunnuseks on kõrge kütuse põlemistemperatuur ja optimaalne salvesti. Sobiv kolde materjal, õigesti suunatud põlemisõhk ja soojusisolaatorina toimiv koldeluuk loovad soodsa põlemiskeemia. Selline ahi suudab ettenähtud kütusekoguses oleva soojusenergia salvestada ja õigesti valitud väliskesta puhul ka etteantud aja jooksul ruumi edasi anda.Nõutav isoleeritud korstna miinimumkõrgus alates kolderestist on 5 m.Korsten kindlasti soojust isoleeriv.Sellise valiku puhul on võimalik, sobiva lõõripikkusega ahju korral, võimalikult maksimaalne kogus sooja ruumi jätta. Niisugused ahjud tarvitavad kütust ökonoomselt, seega on nende kasutegur kõrge.

Loomulikult on toimiva süsteemi aluseks korrektne tervikpilt. Erinevad lülid omavahel ei pruugi anda parimat lõpptulemust.

Siinkohal saabki abi KütteSepalt, kes vaatab asju alati tervikuna ja otse.

Küttekollete olemus:

On nii esmatarbe – lihtsamad tellisahjud, plekkahjud, pliidid, kui ka luksus – väärikad paljude karniiside, simsidega, pitsidega pottahjud ja kaminad.